**Pimedusest valgusesse, uute teede algusesse**

Miks kõnnid minu jälgedes, tuled sinna, kus olen mina? Sa ei leia mind, olen kauguses, õpi, mis on sõpruse hind. Vaid nii saad teada, kuhu tulla, oled ise süüdi, et lasid mul minna.  Taevalaotuses- tähed, päike ja kuu, aina jälgivad nad mind. armastus- ei loe miski muu, sest et armastan Sind. Mu sisse nad näevad, kuidas pisaraid nutan su pärast. Nii mööduvadki minu päevad, ei taha, et läheksid kaugele ära.  Oled kõik, mida mul vaja, Koos me veedame imelise aja. Tunnen, et oled siin, minu juures, minu südames suures.

Hei armsad lugejad!  Olen selle blogi admin. Mõtlesin kirjutada oma väikesest sõbrast Miast, kelle ma 5. septembril endale Viljandist tõin.  Esimesest hetkest on pisipreili olnud ääretult tubli. Esiteks pidas rongisõidu kenasti vastu. Magas suurem osa teest. Enne seda jalutasin natuke aega linna peal, kuna rongini oli aega. Kuna ma Viljandit ei tunne, siis väga kaugel ei käinud ja Mia transpordipuur on üsna raske ka kaasas vedada.  Lisaks 6. septembril pidin kohe Saarde sõitma, mis tähendas, et Mia tuli kaasa võtta. Üllatavalt hästi pidas sellegi sõidu vastu. Hakkas kohe liivakastis käima. Sõi ja jõi ilusti, ei mingit stressi. Kui Tallinnasse tagasi jõudsin pühapäeva õhtul, siis siingi käis ilusti liivakastis sõi ja jõi. Teeb seda praegu ka muidugi.  Umbes nädalaga võttis ta minu täiesti omaks. Kui esimest korda käisin Saares, siis Mia magas vahepeal ema juures ka, aga kui juba teist korda läksin Saarde, siis magas ainult minu juures, siis ka kui...

Tere kõik mu blogilehe lugejad!! Tahan teiega jagada siin lehel peale luuletuste ka muid tegevusi. Rõõmuga teatan et hakkan lisama vaikselt loodusest pilte, mis ise olen jäädvustanud!! Aitäh teile ja nautige elu!! 😊 #päikest😊

Miks üritan Sind visata oma elust välja. Oled mõnitanud mind, ning heitnud mu üle nalja. Miks nii painav on see valu, miks otsa ei suuda vaadata mulle. Ma seda kõike ei talu, tahaksin tagasi saata kõik sulle. Kuid miski kinni hoiab, On see õhtune päike või loojang? Taas imeline vaade mind köidab, mu igatsuse armastusega täidab. Ma pingsalt kaugele vaatan, et keegi ei järgneks mulle. Kuid siiski ta tuleb- see on saatan, aga ma saadan ta ahastusega tulle. Mu suul on naeratus taas, ning sulgubki see raamatukaas.

See alljärgnev luuletus räägib minu elust, minu tunnetest, minu kaaslasest, kes on meeletult hooliv ja... ülejäänu saate luuletusest teada :) Kallis , kas tead kuidas armastan? Sinu silmade sära kui neid vaatan. Oi kuidas Sind austan,  oma tundeid Sul südamesse kaotan. Sest hulluks ajad Sa mind, oled nii vapustavalt hea. Isegi unenägudes näen vaid Sind, armastusest segi ajad mul pea. Kas Sina näed unes mind, ja kas Sul on vastastikune tunne? Ma liiga palju vajan Sind, et vajume koos imelisse unne. Ärgates teineteisel silma vaatame, ja ütleme nii hea on olla koos. Kätest üksteisel hoiame, ning loodame,  et lõppu ei tule sel lool.

Svetlana juba tutvustas mind pisut oma postituses. Ma kohe ei teagi, mida oma esimeses postituses teile rääkida. Ma ise pean ka rohkemal  või vähemal määral oma blogi, kuid see ei ole eriti viljakas.  Keda siiski huvitab, siis  minuga saate lähemalt tutvuda minu blogi kaudu  siit  .   Kusagil 10 aastat tagasi (appi juba! :O) avastasin enda  jaoks kirjutamise. Alustasin järjekate kirjutamist, mida ma kusagil ei avaldanud eriti ja need on kõik ka poolikud, viimastel aastatel olen üha alustanud romaanide  kirjutamist, kuid needki on suht poolikud. Ühe romaani sain küll valmis, kuid see on teises arvutis ja ma pole seda lõppvarianti kätte saanudki, sest see arvuti pidi minema parandusse, aga pärast see ei läinud enam tööle.  Ma väga loodan, et mul õnnesub need failid siiski kõvaketta pealt kätte saada. Suurem osa sellest, õnneks on mul siiski olemas. Ühesõnaga, mulle meeldib väga kirjutada, põhiliselt proosateksti, aga olen kirjutanud ka mõn...

Tere, kallid sõbrad 🙂 Minu blogi admin on Marleen :) , mul on siiralt hea meel, et ta otsustas selle töö mingis mõttes enda peale võtta sest et ma ise ei jõua tegeleda liiga tihti. Ma lihtsalt sõna otseses mõttes austan teda väga ja ta on üks mu parimaid sõbrannasid. Miks ma nii kirjutan? Sest et ta ei karju mu peale kunagi ükskõik mis ajal ma talle helistan. Ta kuulab mu alati ära. Loodetavasti ta lõpuks kirjutab endast pikemalt ka ise. Ja õige pea ilmub ka uus luuletus :) Hoidke silm peal! 😉