**Pimedusest valgusesse, uute teede algusesse**

Vaikus- ma tunnetan su häält, oled tasa, keegi ei kuule ega näe. Taas hiilid ligi vaikselt, tumeda koguna, samm-sammul. Sa lähened ja jääd paikseks, päevast- päeva pimedas öös vammud. Kord ilmud ja taaskord kaod, ei taha, et keegi märkaks. Üritad end hoida vaos, varsti valgus minu sees tärkab. Pole soovi olla ses pimedas öös, külm, karge ja lõputult pime. Minus valgus hommikuhämaruses ärkab, pühib pimeda, vaat kus ime. Enesesse jõudmas on siis südamevalgus, unistus- teoks see nüüd saab siin. Tähendab taas uue päeva algust, ja kaugel säramas on lootusekiir.

Vaatan enne südaööd aknast välja, mu silmi paitavad tänavavalgustuse kiired, on justkui saabumas pilkav pimedus, sest kell teeb tikk ja takk, selle heli on nii lõõgastavalt rahustav, ma lihtsalt kujutlen end selles kiires, see hellitab nii mõnusalt põski.  ma vist olen armunud, armunud sellesse kiiresse, mis näitab lootust, lootust parema ja ilusama tuleviku suunas.