**Pimedusest valgusesse, uute teede algusesse**

Miks kõnnid minu jälgedes, tuled sinna, kus olen mina? Sa ei leia mind, olen kauguses, õpi, mis on sõpruse hind. Vaid nii saad teada, kuhu tulla, oled ise süüdi, et lasid mul minna.  Taevalaotuses- tähed, päike ja kuu, aina jälgivad nad mind. armastus- ei loe miski muu, sest et armastan Sind. Mu sisse nad näevad, kuidas pisaraid nutan su pärast. Nii mööduvadki minu päevad, ei taha, et läheksid kaugele ära.  Oled kõik, mida mul vaja, Koos me veedame imelise aja. Tunnen, et oled siin, minu juures, minu südames suures.

Hei armsad lugejad!  Olen selle blogi admin. Mõtlesin kirjutada oma väikesest sõbrast Miast, kelle ma 5. septembril endale Viljandist tõin.  Esimesest hetkest on pisipreili olnud ääretult tubli. Esiteks pidas rongisõidu kenasti vastu. Magas suurem osa teest. Enne seda jalutasin natuke aega linna peal, kuna rongini oli aega. Kuna ma Viljandit ei tunne, siis väga kaugel ei käinud ja Mia transpordipuur on üsna raske ka kaasas vedada.  Lisaks 6. septembril pidin kohe Saarde sõitma, mis tähendas, et Mia tuli kaasa võtta. Üllatavalt hästi pidas sellegi sõidu vastu. Hakkas kohe liivakastis käima. Sõi ja jõi ilusti, ei mingit stressi. Kui Tallinnasse tagasi jõudsin pühapäeva õhtul, siis siingi käis ilusti liivakastis sõi ja jõi. Teeb seda praegu ka muidugi.  Umbes nädalaga võttis ta minu täiesti omaks. Kui esimest korda käisin Saares, siis Mia magas vahepeal ema juures ka, aga kui juba teist korda läksin Saarde, siis magas ainult minu juures, siis ka kui...