Kiisupreili Mia

Hei armsad lugejad! 

Olen selle blogi admin. Mõtlesin kirjutada oma väikesest sõbrast Miast, kelle ma 5. septembril endale Viljandist tõin. 

Esimesest hetkest on pisipreili olnud ääretult tubli. Esiteks pidas rongisõidu kenasti vastu. Magas suurem osa teest. Enne seda jalutasin natuke aega linna peal, kuna rongini oli aega. Kuna ma Viljandit ei tunne, siis väga kaugel ei käinud ja Mia transpordipuur on üsna raske ka kaasas vedada. 

Lisaks 6. septembril pidin kohe Saarde sõitma, mis tähendas, et Mia tuli kaasa võtta. Üllatavalt hästi pidas sellegi sõidu vastu. Hakkas kohe liivakastis käima. Sõi ja jõi ilusti, ei mingit stressi.

Kui Tallinnasse tagasi jõudsin pühapäeva õhtul, siis siingi käis ilusti liivakastis sõi ja jõi. Teeb seda praegu ka muidugi. 

Umbes nädalaga võttis ta minu täiesti omaks. Kui esimest korda käisin Saares, siis Mia magas vahepeal ema juures ka, aga kui juba teist korda läksin Saarde, siis magas ainult minu juures, siis ka kui ma kodust ära läksin (magas minu voodis). Rohkem pilte ja postitusi meie tegemistest leiate siit!

Lisan siia postitusele ka mõne pildi oma pätist. :D 

Lisaks sellele, et ta on hästi tubli, on ta ka paras pätt. Seda loomulikult heas mõttes. Justkui meelega tahab teha kõike, mida ma keelan. Ja läheb just sinna, kuhu ma ei luba. Aga isegi pärast riidlemist ja vahel veega pritsimist tuleb piiga minu sülle nurruma ja magama. Alati, kui ma koju tulen, siis on ka piiga minu süles platsis, nagu nii peakski olema. Eks ta muidugi nurub eelkõige süüa, aga siiski (krõbinad ja vesi on koguaeg ees). Mina olen oma Miale justkui pesa - vahel tõstan ta sülest voodisse. möödub 2 sekundit ja ta on süles tagasi :D Nurrub ja tahab lähedust koguaeg. Selline armas karvapall on mul.

See pilt pole võib olla kõige parem, aga tõestus sellest, et ta tõesti ise tuleb minu juurde ja tahab lähedust. :D

Lõpetuseks - kiisud võivad olla üsna isepäised, aga minu Mia on täiega sülekas ja lähedust otsiv kiisu, armastab tähelepanu ja paisid.