**Taas kõnnin mineviku jälgedes**

Miks üritan Sind
visata oma elust välja.
Oled mõnitanud mind,
ning heitnud mu üle nalja.
Miks nii painav on see valu,
miks otsa ei suuda vaadata mulle.
Ma seda kõike ei talu,
tahaksin tagasi saata kõik sulle.
Kuid miski kinni hoiab,
On see õhtune päike või loojang?
Taas imeline vaade mind köidab,
mu igatsuse armastusega täidab.
Ma pingsalt kaugele vaatan,
et keegi ei järgneks mulle.
Kuid siiski ta tuleb- see on saatan,
aga ma saadan ta ahastusega tulle.
Mu suul on naeratus taas,
ning sulgubki see raamatukaas.