**Pimedusest valgusesse, uute teede algusesse**

Tere mu blogi lugejad! Mul on siiralt hea meel, Teie pärast, kes Te loete seda siin! Mul on rõõm jagada teiega oma kogemusi ja oskusi. Siinkohal jagan Teiega ühte imelist kogemust!! Paljudel Teist kindlasti on hirm millegi ees! Kuidas sellega toime tulla? Nimelt mina kardan esineda!! Mul tekivad külmavärinad ja muretsen ülimalt kuidas minna võib ja kas ma saan ikka sellega hakkama? Kuid.. siiski ma olen esinenud avalikult Rakvere põhikoolis Karmeli koguduse Fusion kooriga- mis oli väga lahe ja ülimalt väärtuslik kogemus. ma ei kahetse hetkekski, et seal esinesin. Kui midagi väga kardate, siis astuge sellele vastu, sest see aitab sellest hirmust üle olla või seda leevendada. Ja teine minu kogemus.. See oli üks parimaid hetki mu elus. Nimelt võtsin osa ühest luulekonkursist ja see on mu elu üks parimaid otsuseid mis teinud olen.  Hirmule astutakse vastu :) !! Suur aitäh, et mind toetate ja loetate mu postitusi!! Kallid Teile ning järgmise postituseni!

Silmad vaid näevad, Ta tõelist valet. Möödunud päevaga, õpid tundma Ta palet. Sirutab tiibu, ning tõuseb Ta õhku. Aeg rutates ei liigu, vaid poeb aeglaselt põhku. See tee nii pikk, ning lõputu näib. Ootamas võimas tulevik, rännates ringi nüüd käib. Möödunud on suvi, sügis tagasi on taas. Mul hingesõbraks tuvi, varsti halljas vaip on maas. Enne kui päike uuesti loojub, saan tunda imelist hingesoojust.

Heii!! Siin üks pilt, mis sai tehtud :) Kui Teil on rohkem huvi, siis võite kirjutada mulle ka Facebooki, kirjutan ka tellimuste peale luuletusi.  :) Ja võite likeda mu lehte ka Facebookis, postitan sinna pilte.  https://www.facebook.com/By-Svetlana-Photography-113771152603012/?fref=ts Päikest, Svetlana

Hommikul ärgates,  märkan akendel udu. Lilleõied tärkavad, ilm kaua ei tudu. Tajun seda ilma, ja vaatan taevast. Ei märka enam särasilma, vabanen piinast ja vaevast. Lilleõis ärkab, ja märkab Ta mind. Nagu ka mina, unustan Sind. Ei ole see mure, liigun elus edasi. See tunne sisimas sureb, ega vaata ealeski tagasi.

Need on kaks erinevat tunnet! Kiindumustunne on see, et sa tunned et sul on liblikad kõhus ja sa oled armastatud ja ei tunne end üksikuna. Armastamine on aga teguviis ja tunne, mida keegi ei saa inimestelt ära võtta ega ka hinnata, sest tegelikuses ei tea keegi, mida meie sisimas tunneme. Tihti tunneme, et oleme armunud, aga kas see tunne ei ole hoopis jäägitu kiindumus, mis esimesel kohtingul tekkida võib? Kuidas teha vahet armastusel ja kiindumusel ? Oskan vaid öelda ühe vastuse! Kui armastad, siis lased tal minna ja õnnelikuks saada ka kellegi teisega!! Tema õnn, saab sinu armastuseks!! Olen olnud kahel korral armunud, vist mitte küll nii, et tunneksin et ma ei suuda temata, vaid olen tundnud pigem jäägitut kiindumust, loodetavasti tuleb ka minu ellu ühel päeval see õige, keda niikaua olen oodanud ja igatsenud. Ma räägin veidi enda valusatest kogemustest. Esimesel korral kui astusin suhtesse, olin umbes vanuses 15-16, see aga oli ja on valusamaid kogemusi siiani. ...

**Igatsus** See meenutus Temast, on kui pisar, mis tahab viskuda mulda, et saada hingelt ära kõik, mis korraga tuhmub, ning kerkib taas pinnale, justkui üks tilluke liivatera.

**Tuuleiil** Tuuleiil paitab mu põski, põsed löövad punetama. Linnulaul kostub mu kõrvadesse, suikudes keset madalat heli. See on muusika, mis paneb särama igaühe. Keset voolavat jõevulinat, kostub kuidagi kõik nii ehe.