**Armumine või kiindumine?**
Need on kaks erinevat tunnet!
Kiindumustunne on see, et sa tunned et sul on liblikad kõhus ja sa oled armastatud ja ei tunne end üksikuna. Armastamine on aga teguviis ja tunne, mida keegi ei saa inimestelt ära võtta ega ka hinnata, sest tegelikuses ei tea keegi, mida meie sisimas tunneme. Tihti tunneme, et oleme armunud, aga kas see tunne ei ole hoopis jäägitu kiindumus, mis esimesel kohtingul tekkida võib?
Kuidas teha vahet armastusel ja kiindumusel?
Oskan vaid öelda ühe vastuse!
Kui armastad, siis lased tal minna ja õnnelikuks saada ka kellegi teisega!!
Tema õnn, saab sinu armastuseks!!
Olen olnud kahel korral armunud, vist mitte küll nii, et tunneksin et ma ei suuda temata, vaid olen tundnud pigem jäägitut kiindumust, loodetavasti tuleb ka minu ellu ühel päeval see õige, keda niikaua olen oodanud ja igatsenud. Ma räägin veidi enda valusatest kogemustest. Esimesel korral kui astusin suhtesse, olin umbes vanuses 15-16, see aga oli ja on valusamaid kogemusi siiani. Nimelt ma sattusin peale oma poisile, kellega olin suhtes olnud vähemalt 1,5 aastat (üsna pikk aeg teineteise tundma õppimiseks), sattusin peale hetkel, mil tema suudles kedagi teist. See kogemus annab siiani tunda valu, kurbust ja pettumust, kuid ma olen selle kogemuse eest tänulik, sest see oli üks õpetlikumaid kogemusi. Ma õppisin armastama poissi, kelle kaudu hakkasin ka tundma iseennast vajaliku ja ilusana.
Ma usun, et kõigil elus on olnud hetki, kus nad tunnevad, et nende lootus on kadunud. Vahetevahel see tunne kaob kuid mitte täielikult. Olles tundnud viha, me ei tea kas see on üldse see viha, võib seda vihaks nimetada? või on see hoopis kahetsus või kurbus, mis tol hetkel pääseb valla meie sisemusest? Sel hetkel tunnemegi nagu oleksime vihased, kuigi võibolla on see midagi muud.
Elus on kolm asja, mida kardetakse kõige enam ütelda kuid siia kirja olen pannud veidi rohkem!
1. Anna andeks!
2. Ma vajan abi!
3. Armastan sind!
4. Olen ilus!
5. Ma kahetsen oma tegu.
6. Mul on hirm.
Tihtipeale ei räägita oma muredest, sest üteldakse, ma kardan, et sa reedad mu usaldust. Kardetakse avaldada oma tundeid, eriti just armastuse osas.
Ja kõige enam on raske öelda endale: Ma vajan abi, sest et inimesed tihtipeale ei tunnista, kui suur probleem tegelikult on ja püüavad ise hakkama saada,kuid kallid inimesed, minu siiras ja suur soovitus:
Kui tunned, et ei jaksa, siis räägi oma parimale sõbrale, keda usaldad või ükskõik kellele, aga ära piina ennast sellega, sest hiljem võid kahetseda. Mured söövad inimese sisemuse nii ära, et hiljem on sellest olukorrast mitukümmend korda keerulisem välja tulla!
Aitäh lugemast ja Päikest Teile kõigile!!!
Kiindumustunne on see, et sa tunned et sul on liblikad kõhus ja sa oled armastatud ja ei tunne end üksikuna. Armastamine on aga teguviis ja tunne, mida keegi ei saa inimestelt ära võtta ega ka hinnata, sest tegelikuses ei tea keegi, mida meie sisimas tunneme. Tihti tunneme, et oleme armunud, aga kas see tunne ei ole hoopis jäägitu kiindumus, mis esimesel kohtingul tekkida võib?
Kuidas teha vahet armastusel ja kiindumusel?
Oskan vaid öelda ühe vastuse!
Kui armastad, siis lased tal minna ja õnnelikuks saada ka kellegi teisega!!
Tema õnn, saab sinu armastuseks!!
Olen olnud kahel korral armunud, vist mitte küll nii, et tunneksin et ma ei suuda temata, vaid olen tundnud pigem jäägitut kiindumust, loodetavasti tuleb ka minu ellu ühel päeval see õige, keda niikaua olen oodanud ja igatsenud. Ma räägin veidi enda valusatest kogemustest. Esimesel korral kui astusin suhtesse, olin umbes vanuses 15-16, see aga oli ja on valusamaid kogemusi siiani. Nimelt ma sattusin peale oma poisile, kellega olin suhtes olnud vähemalt 1,5 aastat (üsna pikk aeg teineteise tundma õppimiseks), sattusin peale hetkel, mil tema suudles kedagi teist. See kogemus annab siiani tunda valu, kurbust ja pettumust, kuid ma olen selle kogemuse eest tänulik, sest see oli üks õpetlikumaid kogemusi. Ma õppisin armastama poissi, kelle kaudu hakkasin ka tundma iseennast vajaliku ja ilusana.
Ma usun, et kõigil elus on olnud hetki, kus nad tunnevad, et nende lootus on kadunud. Vahetevahel see tunne kaob kuid mitte täielikult. Olles tundnud viha, me ei tea kas see on üldse see viha, võib seda vihaks nimetada? või on see hoopis kahetsus või kurbus, mis tol hetkel pääseb valla meie sisemusest? Sel hetkel tunnemegi nagu oleksime vihased, kuigi võibolla on see midagi muud.
Elus on kolm asja, mida kardetakse kõige enam ütelda kuid siia kirja olen pannud veidi rohkem!
1. Anna andeks!
2. Ma vajan abi!
3. Armastan sind!
4. Olen ilus!
5. Ma kahetsen oma tegu.
6. Mul on hirm.
Tihtipeale ei räägita oma muredest, sest üteldakse, ma kardan, et sa reedad mu usaldust. Kardetakse avaldada oma tundeid, eriti just armastuse osas.
Ja kõige enam on raske öelda endale: Ma vajan abi, sest et inimesed tihtipeale ei tunnista, kui suur probleem tegelikult on ja püüavad ise hakkama saada,kuid kallid inimesed, minu siiras ja suur soovitus:
Kui tunned, et ei jaksa, siis räägi oma parimale sõbrale, keda usaldad või ükskõik kellele, aga ära piina ennast sellega, sest hiljem võid kahetseda. Mured söövad inimese sisemuse nii ära, et hiljem on sellest olukorrast mitukümmend korda keerulisem välja tulla!
Aitäh lugemast ja Päikest Teile kõigile!!!
Kommentaarid
Postita kommentaar