**Vaadates enese südamesse**

Hommikul ärgates, 
märkan akendel udu.
Lilleõied tärkavad,
ilm kaua ei tudu.
Tajun seda ilma,
ja vaatan taevast.
Ei märka enam särasilma,
vabanen piinast ja vaevast.
Lilleõis ärkab,
ja märkab Ta mind.
Nagu ka mina,
unustan Sind.
Ei ole see mure,
liigun elus edasi.
See tunne sisimas sureb,
ega vaata ealeski tagasi.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

**Kas tuled sinna, kus olen mina**

**Minu uued avastused**