**Pimedusest valgusesse, uute teede algusesse**

Isa, kas varjusid Sa? Tahtsid mind näha, miks ei näinud Sind ma? On see südames tuhk, või hoopis miski muu? Kas valust tekkis muhk, see kõrvetab mu huult. On põlenud sees kiir, kas tajud seda kuumust? Kui kaugel silmapiir, ma ootan Sinu soojust. Kas pühkisid pisara, kui vajasin Su abi? Ei kuulnud Sind kisamas, panid jooksu nagu krabi. Jätsid mind üksi, ei mäleta Mind? Keerasid mu elu tuksi, siiski armastan Sind.

Heiii sõbrad, tuttavad ja mu blogi lugejad. Mul on siiralt hea meel jagada taas teiega ühte uut luuletust.  Need tunded kuuluvad mu kutile, kellega on mul juba üle kuu aja olnud väga imeline suhe. Miks olen ma tiivutu lind, Su juurde lennata ei saa. Seest tühi Sinuta mu hing, jalge all tallutud on Maa. Su suudlust tunda soovin, ja kaisutada Sind veel ja veel. Me suhet tugevdada proovin, õnn- see meie poole juba teel. Või lõhkeb puruks mu hing, sest kaugus lahutab meid. Rebenenud suur südametering, ei kokku korjata suuda me neid. Loodan, et nautisite! Alati võib jätta ka kommentaari või kirjutada mulle facebooki :)        

Eksleb üksik, tiivutu lind, on tõesti armastusel hind? Näha võiks helgemat poolt, kannan alati selle eest hoolt. Tunded segased sees, olen ma armunud vist. Mu südame võitis mees, on teda läbinud rist? Kõik ahvatlev nüüd on läinud, kas eksis ta südamesse ära. Möödumas kallimat pole näinud, äkki silmadest kadus see sära. Nägin ma uut valgust, mitte kurbust teel. Soovin uue elu algust, ikka veel ja veel. Meid leitakse teatrifilmis, ning nähtakse suudlemas koos. Taas sära näen enese silmis, lõppu pole me armastusloos.

Armastus pole vaid puudutused, mida teineteisele pakkuda. Kahe inimese vaheline armastus- selles on pisarad, mitte lihtsalt soolane vesi. Teineteisele saadetud südamed- need pole vaid armastuse märgid, vaid ka hoolivuse, toetamise ja igatsuse märgid. Miks vahel on nii raske oma tundeid välja ütelda?? Ei tea, kuid mina oma tundeid kirjeldan nii... Ma hoolin sinust, tahan tunda su käsi. Mõtled veidike minust? armastamast ma ei väsi. Mõnusat lugemist ning palju soojust kargetesse talvistesse päevadesse!  S.Olonen

Kas kõik see kordub mis oli kunagi? Süda uuesti murdub, ei suuda liikuda edasi. Miks painab mind see valu? ei seda ma mõista suuda. Kauem ma seda ei talu, palun mu sisemust muuda. Sina seda teha ei saa, sest ma ise seda tegema pean. Olen kui jäätunud Maal, mu hing on katki, ma tean. Valu- Sa minema kao mu seest, et saaksin tunda armastust ja iha. Ei soovi, et mu elu koosneks pisaraveest, ei taha, et mu hinge näriks viha.

Heii!! Tahan Teid täiega innustada. See jutt pole küll sarnane minu eelmiste lugudega kuid soovin seda siiski jagada! Ma pole ristitud kuid ometi on minu lemmikkohaks ka kirik (Karmeli kogudus). Selleks et sinna minna, ei pea olema Kristlane. Mina läksin tänu oma sugulasele sinna ja need emotsioonid mida seal kogesin oli lihtsalt nii mega, et ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Karmeli kogudus on üks osa minust, see ülistamine ja eelkõige suur suur aitäh ülistusbändile, kes Te nii hästi ülistate, et see lausa jääb pikemaks ajaks meelde.  Kui Te ei usu Jumalat, siis sellest pole midagi, tahan innustada teid kõiki täiega kirikusse minema, sest see seltskond ja see ülistus, see tekitab lihtsalt nii supertunde, uskuge, Te ei kahetseks hetkegi oma otsust. Aitäh sulle Kaileen Geidik, kes sa mind esimest korda endaga kaasa vedasid.  Kui tunned, et lootus on kadunud, siis on Karmeli kogudus just see koht, kuhu minna, sest seal kohalolek annab niipalju lootust. Lootus pole kuhu...

Palun siruta välja oma käed, tahan näidata, et hoolin. Sind armastan- küll sa näed, sinust kinni haarata proovin. Su nime ma võin vaid hüüda, sest mu pea on nii segi. Võin su oma embusesse püüda, su sõnad haiget küll tegid. Sa oma anne leia kord üles, ja tulevikku ka vaata. Kanda jaksad mind raskustest üles, Kes võttis su jõu- oli see saatan? Taipad nüüd mu hellust ja hoolt, või mõtled et ei armasta ma sind. Tunda soovin su õrnemat poolt, kuid ei saa, sest petsid valedega mind. Pühkisid mu pisara ära, kui poetasin neid maha. Taas kadunud oli silmadest sära, enam sind oma ellu ma ei taha. Kuid ikka ja jälle sa tuled, miks see peab kestma nii? Oota, kuni silmad kord taas ma sulen.