**Pimedusest valgusesse, uute teede algusesse**

Tere, kallid sõbrad 🙂 Minu blogi admin on Marleen :) , mul on siiralt hea meel, et ta otsustas selle töö mingis mõttes enda peale võtta sest et ma ise ei jõua tegeleda liiga tihti. Ma lihtsalt sõna otseses mõttes austan teda väga ja ta on üks mu parimaid sõbrannasid. Miks ma nii kirjutan? Sest et ta ei karju mu peale kunagi ükskõik mis ajal ma talle helistan. Ta kuulab mu alati ära. Loodetavasti ta lõpuks kirjutab endast pikemalt ka ise. Ja õige pea ilmub ka uus luuletus :) Hoidke silm peal! 😉

Heiii!! Tänan, et olete siiani mu tegemisi jälginud. Tahtsin teatada, et alates uuest aastast, on mul olemas ka admin, kes postitab mu blogilehele vahvaid pilte ja kirjutab sündmustest jne. Loodan, et võtate admini kiirelt omaks, sest et see saab kindlasti olema keegi minu sõpradest, keda ma väga usaldan ning ma usun, et naudite. Kõikidel, kellel on küsimusi, seoses minu luuletuste või kirjutistega, siis palun andke teada siia postituste alla kommentaaridesse. NB: Teen luuletusi ka tellimusel!! Kellel huvi, võtke ühendust: Svetlana Olonen (fb)

**Vaadates kaugusesse** K uhu jäävad Su soojad käed, K as taipad mida ma hetkel tunnen? M iks taas hüvasti jätmata läed, ilma S inuta- pole siin ilmas mul õnne. S ee õrn suudlus, kas mäletad veel? hüüdsin S ind mu arm. Oled mu juurde tagasi teel? Oh seda elu- julmalt karm. O len kui nukk kellel pole elu, sest oled nii kaugel ja samas siin. M u hing on vaid üks purunenud lelu, Südames S a elad, kus ka valu ning piin. Uni S ul magus, kui m ind seal näed, andestust paluma S a ei pea. T aas ühenduvad unenäos meie käed, tea et S inu kõrval, on m ul alati hea.

**Pisarate koondamine** Ma tahaks nutta, aga nutt ei tule,  sind tahaks lüüa, ja sind kallistada korraga, kui pisar tuhmub, jäätub hing, on kole, seest justkui praguneksin, ma tuhandeks tükiks, mida kokku lappida ei saa, kuid on üks imeline vidin, see on armastus, mis parandab kõik, ning kui armastus tuleb, siis käes ongi üks võit.

Isa, kas varjusid Sa? Tahtsid mind näha, miks ei näinud Sind ma? On see südames tuhk, või hoopis miski muu? Kas valust tekkis muhk, see kõrvetab mu huult. On põlenud sees kiir, kas tajud seda kuumust? Kui kaugel silmapiir, ma ootan Sinu soojust. Kas pühkisid pisara, kui vajasin Su abi? Ei kuulnud Sind kisamas, panid jooksu nagu krabi. Jätsid mind üksi, ei mäleta Mind? Keerasid mu elu tuksi, siiski armastan Sind.

Heiii sõbrad, tuttavad ja mu blogi lugejad. Mul on siiralt hea meel jagada taas teiega ühte uut luuletust.  Need tunded kuuluvad mu kutile, kellega on mul juba üle kuu aja olnud väga imeline suhe. Miks olen ma tiivutu lind, Su juurde lennata ei saa. Seest tühi Sinuta mu hing, jalge all tallutud on Maa. Su suudlust tunda soovin, ja kaisutada Sind veel ja veel. Me suhet tugevdada proovin, õnn- see meie poole juba teel. Või lõhkeb puruks mu hing, sest kaugus lahutab meid. Rebenenud suur südametering, ei kokku korjata suuda me neid. Loodan, et nautisite! Alati võib jätta ka kommentaari või kirjutada mulle facebooki :)        

Eksleb üksik, tiivutu lind, on tõesti armastusel hind? Näha võiks helgemat poolt, kannan alati selle eest hoolt. Tunded segased sees, olen ma armunud vist. Mu südame võitis mees, on teda läbinud rist? Kõik ahvatlev nüüd on läinud, kas eksis ta südamesse ära. Möödumas kallimat pole näinud, äkki silmadest kadus see sära. Nägin ma uut valgust, mitte kurbust teel. Soovin uue elu algust, ikka veel ja veel. Meid leitakse teatrifilmis, ning nähtakse suudlemas koos. Taas sära näen enese silmis, lõppu pole me armastusloos.